Renault FT-17

Renault FT-17 oli Prantsuse kergetank, mille väljatöötamist alustati Prantsusmaal 1916. aastal. Selle revolutsiooniline kontseptsioon (360 kraadi pöörlev torn, mootor taga- ja meeskond eesosas) pani aluse hilisemale tankide kontseptsioonile. FT-17 oli odav, lihtne ja sobis hästi masstootmiseks.

Kergetank kaalus ilma relvastuse ja meeskonnata 6,5 tonni, sellesse paigutatud neljasilindriline bensiinimootor andis 39 hobujõudu ja andis heal teel kiiruseks kuni 8 km/h. Soomusterase paksus ulatus 22millimeetrini ning relvastusse kuulus kas 37mm kahur, või 7,92mm Hotchkiss'i kuulipilduja. Meeskonna suuruseks oli kaks inimest.

Renault FT-17 leidis kasutust laialdaselt I Maailmasõjas ning peale sõda paljude riikide relvastuses. Eesti tellis juba Vabadussõja ajal Prantsusmaalt 12 kergetanki, kuid enne nende kättesaamist õnnestus kasutamiseks saada Soome poolt Loodearmeele laenatud 2 Renault'd. Esimesed Prantsusmaalt tellitud tankid saabusid Eestisse alles 1920. aasta veebruaris ning enam Vabadussõjas osaleda ei jõudnud. Peale sõda varustati nendega Auto-tankide divisjon, millest formeeriti 1928. aastal Auto-Tanki Rügement. Renault' kergetankid jäid Eesti relvastusse kuni 1940. aastani, mil eesti kaotas oma iseseisvuse, Eesti väeosad saadeti laiali ja tankid arvati Punaarmee kosseisu.

Mudel kujutab endast Renault' kergetanki taktikalise numbriga 61 Kaitseväe koosseisus 1925. aasta Otepää manöövrite ajal.

Lisainfot mudeli ehitamise kohta leiab siit

Mudel: 1:35, RPM35061 RPM Char Mitrailleur FT-17
+ ABER-35807 FT-17 Renault - vol.1 - basic set
+ Friulmodel ATL-73 metal track for Renault FT-17
+ Tamiya 35240 German soldiers with bicycles
+ Voyager Model PE 35256 WWII German Bicycle
+ Legend LF0108 "Dear Mom" (WWII German Soldiers)
+ Legend LF0009 "German POW" (WWII)
+ Hornet HBH10, 5 heads wearing British style Officer's caps

Panzer I Ausf.A

Saksamaa alustas kergetanki Panzer I arendamist 1932. aastal, mil Saksamaa relvastusministeerium andis käsu projekteerida kuulipildujatega varustatud kergetank. Konkursi võitis Krupp'i prototüüp, mille koodnimi oli LaS (Landwirtschaftlicher Schlepper - põllumajandusveduk). 1934. aasta juulis läks see seeriaviisilisse tootmisse LaS Krupp nime all ning 1935 sai ta nimeks Panzerkampfwagen I. Ausf. A'd toodeti 1936. aasta juunini kokku 833 masinat.

Panzer I Ausf. A oli üldehituselt sarnane II Maailmasõja eelsetele ning -aegsetele Saksa tankidele - selle Mootor asetses keevitatud korpuse taga-, vedavad rattad aga esiosas. Keskele jäi meeskonnaruum kahele meeskonnaliikmele. Juht-mehaanik istus vasakul, laskur-radist-komandör aga tornis paremal pool. 4-silindriline Krupp'i boksermootor arendas 57 hobujõudu ja liigutas 5,4 tonni kaaluvat masinat edasi kuni 37 km/h. Käsitsi pööratavasse torni oli paigutatud kaks 7,92 mm kuulipildujat MG13 laskekiirusega 680 lasku minutis.

Esmakordselt kasutati Panzer I tanke Hispaania Kodusõjas 1936. aastal. Kuni 1939. aastani oli ta Saksa tankiarmee põhiliseks tankiks moodustades Panzerwaffe tankipargist 46%. Seda kasutati laialdaselt nii Poola, Prantsusmaa, kui Norra hõivamisel. Panzer I oli odav, kiire ja manööverdamisvõimeline masin, kuid oma nõrga soomuse ja relvastuse tõttu sobis peamiselt jalaväe toetustankiks ning pakkus kaitset vaid kergete käsitulirelvade vastu. Õigesti kasutatuna oli ta siiski üsna tõhus lahingumasin. 1942. aasta algul võeti Panzer I relvastusest maha ja seda kasutati edaspidi politseiüksustes ning partisanivastases võitluses.

Mudel kujutab Pz-Abt.zBV40 3. kompanii panzer I Ausf.A'd Norras 1940. aasta juunis. lisainfot mudeli ehitamise kohta leiab siit

Mudel: 1:35, 35028s Tristar Panzer I Ausf A Limited Clear Edition
+ Friulmodel ATL-20 metal track for Panzer I, Opel Maultier
+ 2x Adlers Nest ANM-35019B MG13K barrel 'blue steel' finish
+ Legend LF0108 "Dear Mom" (WWII German Soldiers)
+ THRB-05-S Scale hardware 0,5 UNM Threaded Hex Bolt

BMW R75

BMW mootorrattaid nagu ka tema rivaali Zündapp'i omi kasutati laialt kogu sõja vältel Wehrmacht'i poolt kõigil rinnetel.

Mõlemad tootjad alustasid paralleelselt 1940ndate aastate algul paremate maastikuomadustega sõjaväe vajadustele vastava mootorratta väljatöötamist. Õige pea selgus, et Zündapp'i välja pakutud variant oli mõneti paremate omadustega, kui BMW analoog, kuid armee järjest kasvavale nõudlusele vastu tulles standardiseeriti mootorrataste tootmine ning sündisid BMW R75 ja Zündapp KS750, mis kasutasid kuni 70% ulatuses samu koosteid.

Tsikkel oli varustatud mahuka külgkorviga, millele paigutati kuulipilduja MG34. 746 ccm kahesilindriline boksermootor arendas 26 hobujõudu. Kahe ratta vedu (ka külgvankri ratas oli vedav), maastikukäigud, lukustatav differentsiaal ning laiad kummid andsid sellele eeskujuliku maastikuläbivuse, kuid ka dünaamika - 670 kg kaaluv sõiduk arendas kiirust kuni 92 km/h.

BMW R75 tootmine kestis kuni 1944. aastani, mil BMW Eisenach'i tehas pommitamise tagajärjel tõsiselt kannatada sai. Selleks ajaks oli neid jõutud toota umbes 16 500 eksemplari. Hiljem 1946. aastal koostati reparatsioonidena Nõukogude Liidule veel 98 ratast.

Mudel: 1:35 L3510 Lion Roar R75 with sidecar

StuG III Ausf.G, Ps.531-8 "Aili"

StuG III on Saksamaa poolt toodetud ründesuurtükk, mis ehitati Panzer III baasil. Erinevateks mudeliteks jagunenuna toodeti neid aastail 1940-1945 9537 masinat. Relvastatud algul lühikese-, pärast pikatorulise 75mm kahuriga oli see madala silueti ja küllaltki suure tulejõuga masin. Pearelv kinnitati otse šassiile, ning seda sai pöörata 12 kraadi kummalegi poole. Masinat opereeriv meeskond oli neljaliikmeline koosnedes mehhaanikust, sihturist, laadurist ja komandörist.

Sd.kfz. 142/1 StuG III Ausf. G (nimetatakse ka StuG 40 G) läks tootmisse 1942. aasta detsembris ning oli enim toodetud variant StuG III'st. Pearelvaks oli 75mm StuK 40L/48 kahur, millele lisandus kuulipilduja MG34 (hiljem distantsjuhtimisega MG42) masina lael. Soomuk kaalus 23,9 tonni ning seda liigutas 300 hobujõuline 12-silindriline Maybach'i mootor HL120TRM kiirusega kuni 40 kilomeetrit tunnis.

Soome muretses Saksamaalt aastail 1943-1944 kokku 59 StuG III G'd. Neist esimesed 30 telliti 1943. aastal ja jõudsid Soome sama aasta suve jooksul. Need olid varajased Ausf.G'd kandilise kahurimaski ja külge polditud lisasoomusega, samuti puudus neil antimagnetiline zimmeriidikiht. Modifitseerimise

 käigus värviti masinad Soome standardsesse kolme värvi teravaservalisse mustrisse, Soome svastika - "Hakaristi" maaliti, kummalegi küljele, esi- ja tagsoomusele ning kahurimaski peale. Põhiliste muudatustena asendati kuulipilduja MG34 soomlaste jaoks sobivama vene DT'ga, varustuse jaoks paigaldati mootorikattele vastavalt ehitatud raami suur puidust kast, tagavararattad nihutati meeskonnaruumi külgedele ning käivitusvändale leiti uus koht tagasoomusel.

Ps 531-8 "Aili" saabus Soome 6. juulil 1943. See oli MIAG'i toodang šassiinumbriga 95447 ning tema põhiliseks eripäraks olid transmissiooni luugid esisoomusel, mis avanesid Panzer III sarnaselt ette, mitte külgedele nagu StuG'idel tavaliselt. Soome poolses modifitseerimises sellele masinale erandeid ei tehtud ning nõnda oli ta konfiguratsioonilt üsna sarnane ülejäänud 1943. aastal saabunud StuG'idega.

"Aili" kuulus Soome soomusdiviisi soomusbrigaadi, kus teda kasutati juhtimissoomukina. Kuni 1944. aasta suveni, mil läks taas lahti aktiivne sõjategevus Nõukogude Liiduga osales ta mitmesugustel harjutustel, õppustel ja treeningutel. Aktiivset rindetegevust nägid Sturmi'd, nagu neid nimetati, kõigest kolm nädalat ning selle aja jooksul hävitas "Aili" kokku seitse nõukogude T-34 tüüpi tanki - neist viis 25. juunil Leitimojärvi lähistel Tali-Ihantala lahingu käigus ning kaks 11. juulil Vuosalmi lahingus. Peale vaherahu sõlmimist N-Liiduga Üritati Sturmi'sid kasutada Lapi Sõjas sakslaste vastu, kuid sõjas nad ei osalenud. Praegu Seisab "Aili" restaureerituna Reserviupseerikuolu muuseumis Haminas.

Mudeli võib paigutada 1944. aasta juuni lõpupäevadesse Tali-Ihantala lahingutes. Lisainfot mudeli ehitamise kohta leiab siit .

(Soome StuG'e puudutav info on võetud Andreas Lärka kodulehelt www.andreaslarka.net)

Mudel: 1:35 6320 Dragon StuG.III Ausf.G early production
+ Voyager Model PE 35109 fenders for StuG III Ausf G
+ Friulmodel ATL-05 metal track for Panzer III/IV

Fieseler Fi 156 A-0/C-1 Storch

Fieseler Fi 156 Storch (kurg) oli väike luurelennuk, mis töötati välja Fieseler'i poolt ja toodeti enne sõda ning sõja ajal Saksamaal ning peale sõda litsentsi alusel mitmetes välisriikides. Lennumasina teeb silmapaistvaks võime maanduda ja õhku tõusta pea olematul distantsil, mistõttu on Fi-156, või selle mujal toodetud teisendid tänapäevalgi atraktiivseks numbriks lennundusshow'del.

Tellimus uuele Luftwaffe lennukile esitati Reichsluftfahrtministerium'i poolt juba 1935. aastal. Tulevane lennumasin pidi sobima luuretööks, rindeühenduste pidamiseks ning kiire arstiabi ja evakueerimise võimaldamiseks oludes, kus lennuki kasutamine on raskendatud. Reinhold Mews'i ja Erich Bachen'i pakutud lahendus pälvis heakskiidu eeskätt lennuki erakordselt väikese maandumis- ja õhkutõusmisdistantsi tõttu. Tiivad olid tagasikeeratavad, lubades lennukit vedada treileril, või mõningatel juhtudel isegi otse veoki taga. Pika, 450mm käiguga teliku vedrustus lubas Lennukil maanduda peaaegu igasugusele pinnasele.

Prototüübi esmalend toimus 1936. aasta kevadel ning esimese seeria A-0 lennukid asusid Luftwaffes teenistusse 1937 aasta keskel. Lennuk oli varustatud 240 hj alaspidi keeratud V-8 mootoriga, mis andis tippkiiruseks 175 km/h, kuid samas madalaima lennukiiruse vaid 50 km/h. Selline kiirus lubas lennukit kasutada maismaavägede õhuluuretoetuseks ning lennuk võis maanduda vaid 18 meetrisel distantsil. Väikese vastutuulega vajati õhku tõusmiseks kuni 45 meetrist rada. Säärased näitajad lubasid lennumasinat kasutada pea igal metsalagendikul.

Hilisematele versioonidele paigaldati enesekaitseks MG-15 kuulipilduja. Lisaks paigaldati mõnikord rataste asemele suusad võimaldamaks tegutseda lumisel maastikul. Kümme prototüüpi varustati eksperimendi mõttes kummiroomikutega telikuga ja lisaks sellele valmistati ka kaks 5-istmelist tsiviillennuki prototüüpi.

Fieseler Fi 156 kasutati Teises Maailmasõjas pea kõikidel rinnetel. Silmapaistvamateks saavutusteks võib pidada Mussolini päästmise operatsioon 1943. aastal, kui Mussolini ja Skorzeny evakueerusid Fieseler Storch'il. Peale sõda leidis lennuk kasutust paljude riikide (Bulgaaria, Tšehhoslovakkia, Soome, Rootsi, Prantsusmaa, Itaalia, Norra, Poola, Suurbritannia, NSVL, Hispaania, Laos jne.) õhujõududes. Litsentside alusel toodeti seda lennukit mitmel pool kuni 1949. aastani. Tänapäeval võetakse Fi 156 ohtralt aluseks sellest vähendatud koopialennukite valmistamisel.

Lisainfot mudeli kohta võib leida siit.

Mudel: 1:35 ,034 Tristar, Fieseler Fi156 A-0/C-1

LWS Land-Wasser-Schlepper (mid production)

LWS kujutas endast saksa sõja-merejõudude ja insenerivägede soomustamata transpordimasinat, mis oli ette nähtud veetõkete forsseerimiseks ja dessantide kaldaletoimetamiseks. Masina väljatöötamine algas juba 1936 aastal, kuid esimese seeria LWS-de montaažini jõuti Rheinmetall-Borsig'i tehases alles 1940. aastal. Peale emafirma osalesid konstrueerimises ja tootmises veel kuus saksa ettevõtet. Esimese seeriana toodeti seitse masinat, mis läbisid seepeale põhjalikud ja mitmekülgsed katsetused.

Esimese seeria amfiibidel oli meeskonnaruum üsna suurte akendega (mida sai vajadusel sulgeda soomusluukidega) ja väikeste illuminaatoritega. Õhk jõudis meeskonnaruumi ja mootorini kolme šahti kaudu, need väljusid meeskonnaruumi katusele, mis vältis nendesse vee sattumise. Amfiibi tagaosas asusid sõukruvid ja puksiirkonks. Vedav ratas asetses ees, jõuallikaks oli Maybach HL 108TR, sama mis tankil Panzer IV ning sellega arendati kiirust maismaal 35 km/h ja vees 12 km/h.

Teine seeria läks tootmisse 1941. aasta alguses pärast esimese seeria masina vigade parandamist ning märtsiks valmistati neid kokku 14 masinat. Meeskonnaruum tehti kardinaalselt ümber - akende suurust vähendati, illuminaatorite arvu kahandati kolmeni, muudeti puksiirkonksu asukohta ning viidi sisse muidki väiksemaid muudatusi. Kolme õhušahti asemel oli nüüd üksainus suurem, sundventilatsiooniga. Varem tagaosas asetsenud kahe väiksema šahti asemel troonis seal nüüd avatud komandosild.

Land-Wasser-Schlepper'id tegutsesid Põhja-Aafrikas, Lääne-Euroopas, aga ka idarindel. Tõenäoliselt amfiib kuigivõrd lahingut ei näinudki, vaid seda kasutati pealetungivate sõdurite varustamiseks, diversiooniaktide teostamiseks ning laiade jõgede ületamiseks. Viimased ülestähendused LWS-idest pärinevad 1944 aastast, kui saksa väejuhatus kasutas allesjäänud masinaid oma äralõigatud grupeeringute varustamiseks Baltikumis, Ida-Preisimaal ja Belgias. Ühe amfiibidest, numbriga "234", said anglo-ameerika liitlasväed ka trofeeks.

LWS-667 oli üks teise seeriana valmistatud 14'st masinast. See kuulus algul 627. motoriseeritud pioneeripataljonile ja tegutses idarindel. 1941. Aasta lõpul, või järgmise alguses arvati amfiib aga ümber värskelt formeeritud 778. pioneerikompanii koosseisu, värviti ümber mudelil näha olevaisse eraldusmärkidesse ja saadeti Põhja-Aafrikasse, kus see võttis osa Tobruki kandis toimuvatest operatsioonidest. Masin hävis Tobruk'i hõivamisel 11. või 12. novembril 1942.

Lisainfo selle mudeli kohta on siin.

Mudel: 1:35 CB-35015 Bronco Land-Wasser-Schlepper (middle production)
+ 1:35 6193 Dragon German halftrack crewmen