Sturmgeschütz 40 G, Ps.531-8 "Aili"

StuG III on Saksamaa poolt toodetud ründesuurtükk, mis ehitati Panzer III baasil. Erinevateks mudeliteks jagunenuna toodeti neid aastail 1940-1945 9537 masinat. Relvastatud algul lühikese-, pärast pikatorulise 75mm kahuriga oli see madala silueti ja küllaltki suure tulejõuga masin. Pearelv kinnitati otse šassiile, ning seda sai pöörata 12 kraadi kummalegi poole. Masinat opereeriv meeskond oli neljaliikmeline koosnedes mehhaanikust, sihturist, laadurist ja komandörist.

Sd.kfz. 142/1 StuG III Ausf. G (nimetatakse ka StuG 40 G) läks tootmisse 1942. aasta detsembris ning oli enim toodetud variant StuG III'st. Pearelvaks oli 75mm StuK 40L/48 kahur, millele lisandus kuulipilduja MG34 (hiljem distantsjuhtimisega MG42) masina lael. Soomuk kaalus 23,9 tonni ning seda liigutas 300 hobujõuline 12-silindriline Maybach'i mootor HL120TRM kiirusega kuni 40 kilomeetrit tunnis.

Soome muretses Saksamaalt aastail 1943-1944 kokku 59 StuG III G'd. Neist esimesed 30 telliti 1943. aastal ja jõudsid Soome sama aasta suve jooksul. Need olid varajased Ausf.G'd kandilise kahurimaski ja külge polditud lisasoomusega, samuti puudus neil antimagnetiline zimmeriidikiht. Modifitseerimise

 käigus värviti masinad Soome standardsesse kolme värvi teravaservalisse mustrisse, Soome svastika - "Hakaristi" maaliti, kummalegi küljele, esi- ja tagsoomusele ning kahurimaski peale. Põhiliste muudatustena asendati kuulipilduja MG34 soomlaste jaoks sobivama vene DT'ga, varustuse jaoks paigaldati mootorikattele vastavalt ehitatud raami suur puidust kast, tagavararattad nihutati meeskonnaruumi külgedele ning käivitusvändale leiti uus koht tagasoomusel.

Ps 531-8 "Aili" saabus Soome 6. juulil 1943. See oli MIAG'i toodang šassiinumbriga 95447 ning tema põhiliseks eripäraks olid transmissiooni luugid esisoomusel, mis avanesid Panzer III sarnaselt ette, mitte külgedele nagu StuG'idel tavaliselt. Soome poolses modifitseerimises sellele masinale erandeid ei tehtud ning nõnda oli ta konfiguratsioonilt üsna sarnane ülejäänud 1943. aastal saabunud StuG'idega.

"Aili" kuulus Soome soomusdiviisi soomusbrigaadi, kus teda kasutati juhtimissoomukina. Kuni 1944. aasta suveni, mil läks taas lahti aktiivne sõjategevus Nõukogude Liiduga osales ta mitmesugustel harjutustel, õppustel ja treeningutel. Aktiivset rindetegevust nägid Sturmi'd, nagu neid nimetati, kõigest kolm nädalat ning selle aja jooksul hävitas "Aili" kokku seitse nõukogude T-34 tüüpi tanki - neist viis 25. juunil Leitimojärvi lähistel Tali-Ihantala lahingu käigus ning kaks 11. juulil Vuosalmi lahingus. Peale vaherahu sõlmimist N-Liiduga Üritati Sturmi'sid kasutada Lapi Sõjas sakslaste vastu, kuid sõjas nad ei osalenud. Praegu Seisab "Aili" restaureerituna Reserviupseerikuolu muuseumis Haminas.

Mudeli võib paigutada 1944. aasta juuni lõpupäevadesse Tali-Ihantala lahingutes. Lisainfot mudeli ehitamise kohta leiab siit .

(Soome StuG'e puudutav info on võetud Andreas Lärka kodulehelt www.andreaslarka.net)

Mudel: 1:35 6320 Dragon StuG.III Ausf.G early production
+ Voyager Model PE 35109 fenders for StuG III Ausf G
+ Friulmodel ATL-05 metal track for Panzer III/IV

Fieseler Fi 156 A-0/C-1 Storch

Fieseler Fi 156 Storch (kurg) oli väike luurelennuk, mis töötati välja Fieseler'i poolt ja toodeti enne sõda ning sõja ajal Saksamaal ning peale sõda litsentsi alusel mitmetes välisriikides. Lennumasina teeb silmapaistvaks võime maanduda ja õhku tõusta pea olematul distantsil, mistõttu on Fi-156, või selle mujal toodetud teisendid tänapäevalgi atraktiivseks numbriks lennundusshow'del.

Tellimus uuele Luftwaffe lennukile esitati Reichsluftfahrtministerium'i poolt juba 1935. aastal. Tulevane lennumasin pidi sobima luuretööks, rindeühenduste pidamiseks ning kiire arstiabi ja evakueerimise võimaldamiseks oludes, kus lennuki kasutamine on raskendatud. Reinhold Mews'i ja Erich Bachen'i pakutud lahendus pälvis heakskiidu eeskätt lennuki erakordselt väikese maandumis- ja õhkutõusmisdistantsi tõttu. Tiivad olid tagasikeeratavad, lubades lennukit vedada treileril, või mõningatel juhtudel isegi otse veoki taga. Pika, 450mm käiguga teliku vedrustus lubas Lennukil maanduda peaaegu igasugusele pinnasele.

Prototüübi esmalend toimus 1936. aasta kevadel ning esimese seeria A-0 lennukid asusid Luftwaffes teenistusse 1937 aasta keskel. Lennuk oli varustatud 240 hj alaspidi keeratud V-8 mootoriga, mis andis tippkiiruseks 175 km/h, kuid samas madalaima lennukiiruse vaid 50 km/h. Selline kiirus lubas lennukit kasutada maismaavägede õhuluuretoetuseks ning lennuk võis maanduda vaid 18 meetrisel distantsil. Väikese vastutuulega vajati õhku tõusmiseks kuni 45 meetrist rada. Säärased näitajad lubasid lennumasinat kasutada pea igal metsalagendikul.

Hilisematele versioonidele paigaldati enesekaitseks MG-15 kuulipilduja. Lisaks paigaldati mõnikord rataste asemele suusad võimaldamaks tegutseda lumisel maastikul. Kümme prototüüpi varustati eksperimendi mõttes kummiroomikutega telikuga ja lisaks sellele valmistati ka kaks 5-istmelist tsiviillennuki prototüüpi.

Fieseler Fi 156 kasutati Teises Maailmasõjas pea kõikidel rinnetel. Silmapaistvamateks saavutusteks võib pidada Mussolini päästmise operatsioon 1943. aastal, kui Mussolini ja Skorzeny evakueerusid Fieseler Storch'il. Peale sõda leidis lennuk kasutust paljude riikide (Bulgaaria, Tšehhoslovakkia, Soome, Rootsi, Prantsusmaa, Itaalia, Norra, Poola, Suurbritannia, NSVL, Hispaania, Laos jne.) õhujõududes. Litsentside alusel toodeti seda lennukit mitmel pool kuni 1949. aastani. Tänapäeval võetakse Fi 156 ohtralt aluseks sellest vähendatud koopialennukite valmistamisel.

Lisainfot mudeli kohta võib leida siit.

Mudel: 1:35 ,034 Tristar, Fieseler Fi156 A-0/C-1