LWS Land-Wasser-Schlepper

LWS kujutas endast saksa sõja-merejõudude ja insenerivägede soomustamata transpordimasinat, mis oli ette nähtud veetõkete forsseerimiseks ja dessantide kaldaletoimetamiseks. Masina väljatöötamine algas juba 1936 aastal, kuid esimese seeria LWS-de montaažini jõuti Rheinmetall-Borsig'i tehases alles 1940. aastal. Peale emafirma osalesid konstrueerimises ja tootmises veel kuus saksa ettevõtet. Esimese seeriana toodeti seitse masinat, mis läbisid seepeale põhjalikud ja mitmekülgsed katsetused.

Esimese seeria amfiibidel oli meeskonnaruum üsna suurte akendega (mida sai vajadusel sulgeda soomusluukidega) ja väikeste illuminaatoritega. Õhk jõudis meeskonnaruumi ja mootorini kolme šahti kaudu, need väljusid meeskonnaruumi katusele, mis vältis nendesse vee sattumise. Amfiibi tagaosas asusid sõukruvid ja puksiirkonks. Vedav ratas asetses ees, jõuallikaks oli Maybach HL 108TR, sama mis tankil Panzer IV ning sellega arendati kiirust maismaal 35 km/h ja vees 12 km/h.

Teine seeria läks tootmisse 1941. aasta alguses pärast esimese seeria masina vigade parandamist ning märtsiks valmistati neid kokku 14 masinat. Meeskonnaruum tehti kardinaalselt ümber - akende suurust vähendati, illuminaatorite arvu kahandati kolmeni, muudeti puksiirkonksu asukohta ning viidi sisse muidki väiksemaid muudatusi. Kolme õhušahti asemel oli nüüd üksainus suurem, sundventilatsiooniga. Varem tagaosas asetsenud kahe väiksema šahti asemel troonis seal nüüd avatud komandosild.

Land-Wasser-Schlepper'id tegutsesid Põhja-Aafrikas, Lääne-Euroopas, aga ka idarindel. Tõenäoliselt amfiib kuigivõrd lahingut ei näinudki, vaid seda kasutati pealetungivate sõdurite varustamiseks, diversiooniaktide teostamiseks ning laiade jõgede ületamiseks. Viimased ülestähendused LWS-idest pärinevad 1944 aastast, kui saksa väejuhatus kasutas allesjäänud masinaid oma äralõigatud grupeeringute varustamiseks Baltikumis, Ida-Preisimaal ja Belgias. Ühe amfiibidest, numbriga "234", said anglo-ameerika liitlasväed ka trofeeks.

LWS-667 oli üks teise seeriana valmistatud 14'st masinast. See kuulus algul 627. motoriseeritud pioneeripataljonile ja tegutses idarindel. 1941. Aasta lõpul, või järgmise alguses arvati amfiib aga ümber värskelt formeeritud 778. pioneerikompanii koosseisu, värviti ümber mudelil näha olevaisse eraldusmärkidesse ja saadeti Põhja-Aafrikasse, kus see võttis osa Tobruki kandis toimuvatest operatsioonidest. Masin hävis Tobruk'i hõivamisel 11. või 12. novembril 1942.

Lisainfo selle mudeli kohta on siin.

Mudel: 1:35 CB-35015 Bronco Land-Wasser-Schlepper (middle production)
+ 1:35 6193 Dragon German halftrack crewmen

Sd.Kfz 141/1, Panzer III Ausf. J

Panzer III oli Saksamaal aastatel 1937-1943 toodetud keskmine tank. Selle arendamist alustati samaaegselt Panzer IV'ga 1934. aastal ja sellest sai Saksamaa üks enimkasutatud tanke II Maailmasõjas. 1935. aastal kutsuti MAN, Daimler-Benz AG, Rheinmetall-Borsig ning Krupp AG konkursile ülesandega projekteerida keskmine tank näitajatega: kaal 15 tonni ning kiirus vähemalt 40 km/h. Põhirelvaks valiti 37mm kahur, kuid torni projekteerimisel nähti ette võimalus ka suuremakaliibrilise relva kasutamiseks (mida hiljem ka tehti). Panzer III'st sai esimene saksa tank, millele paigaldati Intercom-süsteem (sõidukisisene raadiovõrk). Samuti kasutati sel saksa tankidest esimesena torsioonvedrustust. Kere koostati neljast moodulist: torn, alusvann, eesmine kereosa torniringiga ning tagumine kereosa mootoriluukidega. Kõik moodulid olid keevitatud ning liideti omavahel poltidega. Seeriatootmist alustati Daimler-Benz'i poolt 1937. aasta mais Ausf. A'ga.

1941. aasta märtsis alustati Panzer III Ausf. J tootmist. Võrreldes eelmistega oli sel oluliselt suurendatud soomusterase paksust. Juht sai uuetüübilise vaatlusagregaadi (Fahrersehklappe 50), korpuses asuv kuulipilduja kinnitati uuetüübilise kuulkinnitusega (Kugelblende 50). Transmissiooniluugid muudeti ühepoolseteks ning eesmised õhuvõtuavad said uue lahenduse. Alates detsembrist 1941 hakati Ausf.J'le paigaldama pikemat 50mm'st kahurit 50mm KwK 39 L/60 ning tüübitähis muutus Sd.Kfz. 141'st Sd.Kfz. 141/1'ks. Ausf. J'i toodeti 1942. aasta juulini - 1549 lühikesetorulist ning 1067 pikatorulist eksemplari.

Panzer III vedas edasi 12-silindriline Maybach HL 120 TRM 265-hobujõuline mootor ning see liigutas 21,5 tonnist soomusmasinat kiirusega kuni 40 km/h. Lisaks põhirelvale oli tank varustatud kahe 7,92mm MG34 kuulipildujaga ning masinat opereeris 5 meeskonnaliiget.

Lisainfo selle mudeli kohta on siin.

Mudel: 1:35 6494Dragon Pz.Kpfw.III Ausf.J 2in1
+ 6375Dragon German Tank Crew 1939-1943

Sd.Kfz. 162, Jagdpanzer IV ausf. A-0

Jagdpanzer IV oli tankihävitaja - modifitseeritud ja parandatud variant StuG III'st Panzer IV sašiil, mis oli ette nähtud viimast välja vahetama.

1942. aasta detsembris tellis Waffenamt uue tankihävitaja kontseptsiooni, mis Panzer IV veermikule ehitatuna pidi omama 100mm esisoomust ja kasutama põhirelvana 75mm PAK 42 L/70 kahurit (sama suurtükk, mida paigaldati Panther-tankile). Masina siluett pidi jääma madalaks ja põhirelva kinnitamine pidi olema otse kerele. Projekteerimistööd algasid 1943. aasta alguses ja sama aasta detsembris sai VOMAG käsu alustada Jagdpanzer IV seeriatootmist.

Esimene nn. 0-seeria ehitati Panzer IV ausf. F veermikule. See erines hilisematest esisoomuse ümarate nurkade poolest, erinevalt hilisematest varustati see ühe asemel kahe MG42 kuulipildujaga. 0-seeriat kasutati peamiselt katsemasinatena, millede peal prooviti läbi erinevaid tehnilisi lahendusi - seetõttu erinesid kõik 0-seeria masinad detailides üksteisest. Samuti kasutati neid õppesõidukitena tankistide väljaõppel. Sõja lõpus nägid mõnedki 0-seeria Jagdpanzer IV'd lahingutegevust, kui need liideti Lehr-diviisiga.

Mudel: 1:35 9059Dragon Jagdpanzer IV A-0

Sd.Kfz. 101, Flakpanzer I ausf. A

Flakpanzer I A on Panzer I baasil ehitatud õhutõrjetank, mis on varustatud 20mm Flak 38 L/112,5 õhutõrjekahuriga.

1940. aastal telliti Alkett'ilt ja Daimler-Benz'ilt nägemus 2cm Flak 38 õhutõrjekahuri monteerimiseks Panzer IA sašiile, kuna kõnealune flak monteerituna poolroomikule ei olnud ebapiisava soomuse tõttu piisavalt tõhus.

Kõigest 24 õhutõrjetankiks modiftseeritud Panzer IA'd valmistati Alkett'i poolt ilmselt Munitionsschlepper I ausf. A (Sd.Kfz. 111) baasil 1941. aasta alguses ja neist said Saksamaa esimesed seeriana toodetud õhutõrjetankid.

Mudel: 1:35 019Tristar German Flak Panzer IA w/. Ammo Trailer

Sd.Kfz. 2, Des kleines kettenkraftrad HK 101

Kleines kettenkraftrad, või lühendatult - kettenkrad arendati kergtraktorina õhudessandi-üksustele, ning see oli ainus poolroomikveok, mis mahtus Junkers Ju 52 lastiruumi. Kettenkrad töötati välja NSU Motorenwerke AG poolt 1939. aastal ning läks tootmisse 1940. aasta lõpus.

Vaatamata selle algsele eesmärgile muutus kettenkrad kiirelt populaarseks ning leidis kasutust peamiselt idarindel kergesuurtükkide, õhutõrjekahurite, miinipildujate, välikaablite ning erisuguste haagiste pukseerimisel, samuti inimeste veol. Selle masina edu tagas ülimalt hea läbivus ja maastikuvõimelisus, mis liival oli 24 kraadi tõusu ja kõval pinnasel nii palju, kui juhil endal julgust jätkus. Masinat vedas edasi Opel'i poolt konstrueeritud 4-silindriline 1,5 liitrine vesijahutusega mootor, mis arendas 36 hj. Pööramiseks kasutati lisaks esirattale ka veorataste sidureid, mis lubasid suhteliselt head juhitavust. Sd.Kfz. 2 kaalus 1560 kg ja arendas kiirust kuni 70 km/h. Aastani 1944 toodeti 8345 masinat, mil selle tootmine peatati. Peale sõda toodeti seda põllumajanduse tarbeks kuni 1949. aastani.

Mudel: 1:35 35029Tamiya Sd.kfz2 Kleines Kettenkraftrad

2cm Flakvierling 38

Flakvierling 38 oli õhutõrjekahur, mille efektiivsust oli oluliselt tõstetud, võrreldes tavalise 2cm Flak 38'ga laskekiiruse ning -tiheduse osas. Flakvierling'it kasutati lafeti peal, lisaks sellele paigaldati teda ka panzer IV, Sd.Kfz 251 jm. sašiidele.

Flakvierling on põhiolemuselt Flak 38 korrutatuna neljaga ning panduna sünkroonis tööle. Alusele on lisatud istekohad laadureile ning seetõttu ka suurendatud mõnevõrra kerget soomuskaitset. Lafett on tehtud laiemaks, ning nagu tavalist Flak 38't on sedagi võimalik kiirelt paigutada selleks vastavale treilerile. Igat rauda laeti 20 padrunilisest salvest, ning neli rauda lasid paaridena diagonaalis laskekiirusega kuni 1800 lasku minutis. Efektiivne vertikaal laskekaugus ulatus 2200 meetrini ning Flaki sai kasutada nii õhutõrjeks, kui ka maa peal asuvate sihtmärkide hävitamiseks.

Flakvierling'i transporditi Sd.Ah 52 treileril, mida oli võimalik vedada erinevate masinate poolt. erandolukorras oli võimalik avada tuli otse treilerilt kokkupakituna. Flakvierling'i toodeti aastail 1940 - 1945 Mauser'i poolt, see kaalus 1509 kg, ning seda opereeriti 8 liikmelise meeskonna poolt.

Mudel: 1:35 35091Tamiya 20mm Flakvierling 38

Sd.Kfz. 182, Panzer VI Tiger II Ausf. B

Panzer VI Tiger II Ausf. B Königstiger oli võimsaim lahingtank II Maailmasõja ajal, millele kuni sõja lõpuni ei leidunud liitlaste arsenalist efektiivset vastast. M4 Sherman ei suutnud selle põhisoomust läbistada ka väga lähedalt ning M26 Pershing või IS-2 pidid tulemuse saavutamiseks laskma lähemalt, kui 1300m.

Tiger II kavandamine algas 1941. aasta mais ning 1942. aasta lõpul alustati tõsist tööd uue tanki kallal, mis pidi välja vahetama Tiger I. Hitler'i korralduse kohaselt pidi uus tiiger relvastatama 88mm kahuriga, selle esisoomuse paksus pidi olema 150 mm ja külgsoomus 80 mm. Soomus pidi tanki Panther eeskujul olema kaldega ning kinnitatud nn. tappidega. Tellimus tanki arendamiseks anti Henschel'ile ja Porsche'le ning neist arvati seeriatootmiskõlbulikuks Henschel'i variant, kuna see sobis senise Saksa tankiehitusloogikaga paremini kokku, kasutas Panther'i ning Panther II'ga osaliselt samu koosteid ning oli ehituselt lihtsam. Tiger II seeriatootmine algas 1944. aasta jaanuaris ning kuni 1944. aasta septembrini kaeti kõik Tiger II'd zimmeriidiga (antimagneetiline pasta, mis pidi vältima magnetmiine). Esimesed 50 tanki varustati Krupp'i poolt Porsche'le toodetud tornidega, ning neid teatakse laiemalt, kui Porsche torniga Tiigreid.

Henschel'i torniga Tiger II kaalus 69,8 tonni. See oli varustatud 12-silindrilise Maybach 230 P30 mootoriga, mis arendas 700 hj ja liigutas tanki kiirusega kuni 41,5 km/h. Pearelvaks oli 88mm Kwk 43 L/71, millele lisandus kaks kuni kolm 7,92mm kuulipildujat MG34/42. Esisoomuse paksus oli kerel 150mm kaldega 50º, tornil 180mm/9º, külgsoomus kerel 80mm/25º ning tornil 80mm/21º. Kuni sõja lõpuni jõuti toota 487 tanki.

Mudel: 1:35 6208Dragon Sd.Kfz.182 King Tiger