StuG III Ausf.G, Ps.531-8 "Aili"

StuG III on Saksamaa poolt toodetud ründesuurtükk, mis ehitati Panzer III baasil. Erinevateks mudeliteks jagunenuna toodeti neid aastail 1940-1945 9537 masinat. Relvastatud algul lühikese-, pärast pikatorulise 75mm kahuriga oli see madala silueti ja küllaltki suure tulejõuga masin. Pearelv kinnitati otse šassiile, ning seda sai pöörata 12 kraadi kummalegi poole. Masinat opereeriv meeskond oli neljaliikmeline koosnedes mehhaanikust, sihturist, laadurist ja komandörist.

Sd.kfz. 142/1 StuG III Ausf. G (nimetatakse ka StuG 40 G) läks tootmisse 1942. aasta detsembris ning oli enim toodetud variant StuG III'st. Pearelvaks oli 75mm StuK 40L/48 kahur, millele lisandus kuulipilduja MG34 (hiljem distantsjuhtimisega MG42) masina lael. Soomuk kaalus 23,9 tonni ning seda liigutas 300 hobujõuline 12-silindriline Maybach'i mootor HL120TRM kiirusega kuni 40 kilomeetrit tunnis.

Soome muretses Saksamaalt aastail 1943-1944 kokku 59 StuG III G'd. Neist esimesed 30 telliti 1943. aastal ja jõudsid Soome sama aasta suve jooksul. Need olid varajased Ausf.G'd kandilise kahurimaski ja külge polditud lisasoomusega, samuti puudus neil antimagnetiline zimmeriidikiht. Modifitseerimise

 käigus värviti masinad Soome standardsesse kolme värvi teravaservalisse mustrisse, Soome svastika - "Hakaristi" maaliti, kummalegi küljele, esi- ja tagsoomusele ning kahurimaski peale. Põhiliste muudatustena asendati kuulipilduja MG34 soomlaste jaoks sobivama vene DT'ga, varustuse jaoks paigaldati mootorikattele vastavalt ehitatud raami suur puidust kast, tagavararattad nihutati meeskonnaruumi külgedele ning käivitusvändale leiti uus koht tagasoomusel.

Ps 531-8 "Aili" saabus Soome 6. juulil 1943. See oli MIAG'i toodang šassiinumbriga 95447 ning tema põhiliseks eripäraks olid transmissiooni luugid esisoomusel, mis avanesid Panzer III sarnaselt ette, mitte külgedele nagu StuG'idel tavaliselt. Soome poolses modifitseerimises sellele masinale erandeid ei tehtud ning nõnda oli ta konfiguratsioonilt üsna sarnane ülejäänud 1943. aastal saabunud StuG'idega.

"Aili" kuulus Soome soomusdiviisi soomusbrigaadi, kus teda kasutati juhtimissoomukina. Kuni 1944. aasta suveni, mil läks taas lahti aktiivne sõjategevus Nõukogude Liiduga osales ta mitmesugustel harjutustel, õppustel ja treeningutel. Aktiivset rindetegevust nägid Sturmi'd, nagu neid nimetati, kõigest kolm nädalat ning selle aja jooksul hävitas "Aili" kokku seitse nõukogude T-34 tüüpi tanki - neist viis 25. juunil Leitimojärvi lähistel Tali-Ihantala lahingu käigus ning kaks 11. juulil Vuosalmi lahingus. Peale vaherahu sõlmimist N-Liiduga Üritati Sturmi'sid kasutada Lapi Sõjas sakslaste vastu, kuid sõjas nad ei osalenud. Praegu Seisab "Aili" restaureerituna Reserviupseerikuolu muuseumis Haminas.

Mudeli võib paigutada 1944. aasta juuni lõpupäevadesse Tali-Ihantala lahingutes. Lisainfot mudeli ehitamise kohta leiab siit .

(Soome StuG'e puudutav info on võetud Andreas Lärka kodulehelt www.andreaslarka.net)

Mudel: 1:35 6320 Dragon StuG.III Ausf.G early production
+ Voyager Model PE 35109 fenders for StuG III Ausf G
+ Friulmodel ATL-05 metal track for Panzer III/IV

Fieseler Fi 156 A-0/C-1 Storch

Fieseler Fi 156 Storch (kurg) oli väike luurelennuk, mis töötati välja Fieseler'i poolt ja toodeti enne sõda ning sõja ajal Saksamaal ning peale sõda litsentsi alusel mitmetes välisriikides. Lennumasina teeb silmapaistvaks võime maanduda ja õhku tõusta pea olematul distantsil, mistõttu on Fi-156, või selle mujal toodetud teisendid tänapäevalgi atraktiivseks numbriks lennundusshow'del.

Tellimus uuele Luftwaffe lennukile esitati Reichsluftfahrtministerium'i poolt juba 1935. aastal. Tulevane lennumasin pidi sobima luuretööks, rindeühenduste pidamiseks ning kiire arstiabi ja evakueerimise võimaldamiseks oludes, kus lennuki kasutamine on raskendatud. Reinhold Mews'i ja Erich Bachen'i pakutud lahendus pälvis heakskiidu eeskätt lennuki erakordselt väikese maandumis- ja õhkutõusmisdistantsi tõttu. Tiivad olid tagasikeeratavad, lubades lennukit vedada treileril, või mõningatel juhtudel isegi otse veoki taga. Pika, 450mm käiguga teliku vedrustus lubas Lennukil maanduda peaaegu igasugusele pinnasele.

Prototüübi esmalend toimus 1936. aasta kevadel ning esimese seeria A-0 lennukid asusid Luftwaffes teenistusse 1937 aasta keskel. Lennuk oli varustatud 240 hj alaspidi keeratud V-8 mootoriga, mis andis tippkiiruseks 175 km/h, kuid samas madalaima lennukiiruse vaid 50 km/h. Selline kiirus lubas lennukit kasutada maismaavägede õhuluuretoetuseks ning lennuk võis maanduda vaid 18 meetrisel distantsil. Väikese vastutuulega vajati õhku tõusmiseks kuni 45 meetrist rada. Säärased näitajad lubasid lennumasinat kasutada pea igal metsalagendikul.

Hilisematele versioonidele paigaldati enesekaitseks MG-15 kuulipilduja. Lisaks paigaldati mõnikord rataste asemele suusad võimaldamaks tegutseda lumisel maastikul. Kümme prototüüpi varustati eksperimendi mõttes kummiroomikutega telikuga ja lisaks sellele valmistati ka kaks 5-istmelist tsiviillennuki prototüüpi.

Fieseler Fi 156 kasutati Teises Maailmasõjas pea kõikidel rinnetel. Silmapaistvamateks saavutusteks võib pidada Mussolini päästmise operatsioon 1943. aastal, kui Mussolini ja Skorzeny evakueerusid Fieseler Storch'il. Peale sõda leidis lennuk kasutust paljude riikide (Bulgaaria, Tšehhoslovakkia, Soome, Rootsi, Prantsusmaa, Itaalia, Norra, Poola, Suurbritannia, NSVL, Hispaania, Laos jne.) õhujõududes. Litsentside alusel toodeti seda lennukit mitmel pool kuni 1949. aastani. Tänapäeval võetakse Fi 156 ohtralt aluseks sellest vähendatud koopialennukite valmistamisel.

Lisainfot mudeli kohta võib leida siit.

Mudel: 1:35 ,034 Tristar, Fieseler Fi156 A-0/C-1

LWS Land-Wasser-Schlepper (mid production)

LWS kujutas endast saksa sõja-merejõudude ja insenerivägede soomustamata transpordimasinat, mis oli ette nähtud veetõkete forsseerimiseks ja dessantide kaldaletoimetamiseks. Masina väljatöötamine algas juba 1936 aastal, kuid esimese seeria LWS-de montaažini jõuti Rheinmetall-Borsig'i tehases alles 1940. aastal. Peale emafirma osalesid konstrueerimises ja tootmises veel kuus saksa ettevõtet. Esimese seeriana toodeti seitse masinat, mis läbisid seepeale põhjalikud ja mitmekülgsed katsetused.

Esimese seeria amfiibidel oli meeskonnaruum üsna suurte akendega (mida sai vajadusel sulgeda soomusluukidega) ja väikeste illuminaatoritega. Õhk jõudis meeskonnaruumi ja mootorini kolme šahti kaudu, need väljusid meeskonnaruumi katusele, mis vältis nendesse vee sattumise. Amfiibi tagaosas asusid sõukruvid ja puksiirkonks. Vedav ratas asetses ees, jõuallikaks oli Maybach HL 108TR, sama mis tankil Panzer IV ning sellega arendati kiirust maismaal 35 km/h ja vees 12 km/h.

Teine seeria läks tootmisse 1941. aasta alguses pärast esimese seeria masina vigade parandamist ning märtsiks valmistati neid kokku 14 masinat. Meeskonnaruum tehti kardinaalselt ümber - akende suurust vähendati, illuminaatorite arvu kahandati kolmeni, muudeti puksiirkonksu asukohta ning viidi sisse muidki väiksemaid muudatusi. Kolme õhušahti asemel oli nüüd üksainus suurem, sundventilatsiooniga. Varem tagaosas asetsenud kahe väiksema šahti asemel troonis seal nüüd avatud komandosild.

Land-Wasser-Schlepper'id tegutsesid Põhja-Aafrikas, Lääne-Euroopas, aga ka idarindel. Tõenäoliselt amfiib kuigivõrd lahingut ei näinudki, vaid seda kasutati pealetungivate sõdurite varustamiseks, diversiooniaktide teostamiseks ning laiade jõgede ületamiseks. Viimased ülestähendused LWS-idest pärinevad 1944 aastast, kui saksa väejuhatus kasutas allesjäänud masinaid oma äralõigatud grupeeringute varustamiseks Baltikumis, Ida-Preisimaal ja Belgias. Ühe amfiibidest, numbriga "234", said anglo-ameerika liitlasväed ka trofeeks.

LWS-667 oli üks teise seeriana valmistatud 14'st masinast. See kuulus algul 627. motoriseeritud pioneeripataljonile ja tegutses idarindel. 1941. Aasta lõpul, või järgmise alguses arvati amfiib aga ümber värskelt formeeritud 778. pioneerikompanii koosseisu, värviti ümber mudelil näha olevaisse eraldusmärkidesse ja saadeti Põhja-Aafrikasse, kus see võttis osa Tobruki kandis toimuvatest operatsioonidest. Masin hävis Tobruk'i hõivamisel 11. või 12. novembril 1942.

Lisainfo selle mudeli kohta on siin.

Mudel: 1:35 CB-35015 Bronco Land-Wasser-Schlepper (middle production)
+ 1:35 6193 Dragon German halftrack crewmen

Panzer III Ausf.J

Panzer III oli Saksamaal aastatel 1937-1943 toodetud keskmine tank. Selle arendamist alustati samaaegselt Panzer IV'ga 1934. aastal ja sellest sai Saksamaa üks enimkasutatud tanke II Maailmasõjas. 1935. aastal kutsuti MAN, Daimler-Benz AG, Rheinmetall-Borsig ning Krupp AG konkursile ülesandega projekteerida keskmine tank näitajatega: kaal 15 tonni ning kiirus vähemalt 40 km/h. Põhirelvaks valiti 37mm kahur, kuid torni projekteerimisel nähti ette võimalus ka suuremakaliibrilise relva kasutamiseks (mida hiljem ka tehti). Panzer III'st sai esimene saksa tank, millele paigaldati Intercom-süsteem (sõidukisisene raadiovõrk). Samuti kasutati sel saksa tankidest esimesena torsioonvedrustust. Kere koostati neljast moodulist: torn, alusvann, eesmine kereosa torniringiga ning tagumine kereosa mootoriluukidega. Kõik moodulid olid keevitatud ning liideti omavahel poltidega. Seeriatootmist alustati Daimler-Benz'i poolt 1937. aasta mais Ausf. A'ga.

1941. aasta märtsis alustati Panzer III Ausf. J tootmist. Võrreldes eelmistega oli sel oluliselt suurendatud soomusterase paksust. Juht sai uuetüübilise vaatlusagregaadi (Fahrersehklappe 50), korpuses asuv kuulipilduja kinnitati uuetüübilise kuulkinnitusega (Kugelblende 50). Transmissiooniluugid muudeti ühepoolseteks ning eesmised õhuvõtuavad said uue lahenduse. Alates detsembrist 1941 hakati Ausf.J'le paigaldama pikemat 50mm'st kahurit 50mm KwK 39 L/60 ning tüübitähis muutus Sd.Kfz. 141'st Sd.Kfz. 141/1'ks. Ausf. J'i toodeti 1942. aasta juulini - 1549 lühikesetorulist ning 1067 pikatorulist eksemplari.

Panzer III vedas edasi 12-silindriline Maybach HL 120 TRM 265-hobujõuline mootor ning see liigutas 21,5 tonnist soomusmasinat kiirusega kuni 40 km/h. Lisaks põhirelvale oli tank varustatud kahe 7,92mm MG34 kuulipildujaga ning masinat opereeris 5 meeskonnaliiget.

Lisainfo selle mudeli kohta on siin.

Mudel: 1:35 6494Dragon Pz.Kpfw.III Ausf.J 2in1
+ 6375Dragon German Tank Crew 1939-1943

Jagdpanzer IV ausf. A-0

Jagdpanzer IV oli tankihävitaja - modifitseeritud ja parandatud variant StuG III'st Panzer IV sašiil, mis oli ette nähtud viimast välja vahetama.

1942. aasta detsembris tellis Waffenamt uue tankihävitaja kontseptsiooni, mis Panzer IV veermikule ehitatuna pidi omama 100mm esisoomust ja kasutama põhirelvana 75mm PAK 42 L/70 kahurit (sama suurtükk, mida paigaldati Panther-tankile). Masina siluett pidi jääma madalaks ja põhirelva kinnitamine pidi olema otse kerele. Projekteerimistööd algasid 1943. aasta alguses ja sama aasta detsembris sai VOMAG käsu alustada Jagdpanzer IV seeriatootmist.

Esimene nn. 0-seeria ehitati Panzer IV ausf. F veermikule. See erines hilisematest esisoomuse ümarate nurkade poolest, erinevalt hilisematest varustati see ühe asemel kahe MG42 kuulipildujaga. 0-seeriat kasutati peamiselt katsemasinatena, millede peal prooviti läbi erinevaid tehnilisi lahendusi - seetõttu erinesid kõik 0-seeria masinad detailides üksteisest. Samuti kasutati neid õppesõidukitena tankistide väljaõppel. Sõja lõpus nägid mõnedki 0-seeria Jagdpanzer IV'd lahingutegevust, kui need liideti Lehr-diviisiga.

Mudel: 1:35 9059Dragon Jagdpanzer IV A-0

Flakpanzer I ausf.A

Flakpanzer I A on Panzer I baasil ehitatud õhutõrjetank, mis on varustatud 20mm Flak 38 L/112,5 õhutõrjekahuriga.

1940. aastal telliti Alkett'ilt ja Daimler-Benz'ilt nägemus 2cm Flak 38 õhutõrjekahuri monteerimiseks Panzer IA sašiile, kuna kõnealune flak monteerituna poolroomikule ei olnud ebapiisava soomuse tõttu piisavalt tõhus.

Kõigest 24 õhutõrjetankiks modiftseeritud Panzer IA'd valmistati Alkett'i poolt ilmselt Munitionsschlepper I ausf. A (Sd.Kfz. 111) baasil 1941. aasta alguses ja neist said Saksamaa esimesed seeriana toodetud õhutõrjetankid.

Mudel: 1:35 019Tristar German Flak Panzer IA w/. Ammo Trailer